Töötajale tervisepäevade andmine normiks?


Autor: Tiit Kruusalu –

Hiljuti tellis üks tööandja METI käest töökorralduse reeglite ja ettevõtte jaoks „rätsepaülikonnana“ kohandatud töölepingu vormi koostamise. Kuna tööandja oli kaasaegse mõtlemisega, kes saab aru, et häid töötajaid jääb aina vähemaks, siis soovis ta peale käskude- keeldude- sanktsioonide oma dokumentatsiooni sisse kirjutada ka selliseid asju, mis töötajat motiveeriksid ja tema lojaalsust kasvataksid.

Ilmselgelt on teatud palgatasemeni kõige paremaks motivaatoriks raha, mida enamasti napib mitte ainult töötajatel, vaid ka paljudel tööandjatel. Samas, kui ettevõtja ei soovi raha teenimise asemel pidevalt uute töötajate otsimisega tegeleda, mis kokkuvõttes vähendab kasumit, siis lisamotivaatorite leidmine oma töötajate hoidmiseks on möödapääsmatu. Selge on ka see, et tasuta lõunaid ei eksisteeri. Järelikult tuleb leida ettevõtja jaoks vähem kulukaid võimalusi, mis samas panevad töötaja tundma, et temast hoolitakse.

Ettevõtjal oli mitmeid häid mõtteid, alates lillekimbust töötaja sünnipäeval kuni oma mikrokollektiivi suve- või talvepäevadeni välja. Kõik need olid ideed, mille elluviimiseks peaks tööandja tegema teatud kulutusi, aga kui sellele kuluv raha töötajatele niisama laiali jagada, siis iga üksiku töötaja rahaline võit ei oleks väga motiveeriv. Teiste heade ideede kõrval, mis töötajat väärtustaksid, hakkas minule kõige rohkem meeldima unustuse hõlma vajunud tervisepäevade andmine. Minu mäletamist mööda oli kuni 2002. aastani töötajatele kolme tervisepäeva andmine aastas kohustuslik, peale seda aga enam mitte.

Tervisepäeva mõte kaasaegses vormis võiks olla see, et töökorralduse reeglites määratud tingimustel (etteteatamise aeg, mis põhjusel võib tööandja keelduda soovitud ajal tervisepäevade andmisest) saab töötaja teatud arvu päevi töölt põhjendusi esitamata puududa. Tervisepäeva kasutamise üks võimalustest on muidugi vältida tegeliku haigestumise korral töövõimetuslehe võtmist, mille kolm esimest päeva on küll tasustamata, aga mitte ainult. Allakirjutanu ei tahaks jääda kinni mõistesse „tervisepäev“ vaid pöörata rohkem tähelepanu töötaja töövõime hoidmisele või taastumisele. Nii näiteks saaks ka füüsiliselt täiesti terve töötaja peale tavapärasemast pingelisemat tööperioodi võtta täiendavalt mõne vaba päeva, teha endale pikendatud nädalavahetus, olla koolivaheajal koos lastega või lihtsalt magada lõunani, lugeda raamatut ja minna õhtul teatrisse. Ei ole saladus, et niisuguseid asju tehakse tegelikult ka praegu, aga seda tehakse „trikitamiste“ hinnaga. Palju parem oleks, kui seda saaks teha ausalt, kuid põhjendusi esitamata. Miks siis mitte seda võimaldada tööandja poolt määratud reeglite järgi? Töötajad saaks üle oma hetkeliselt madalseisust ja tööle tulles oleksid nad ilmselt valmis rohkem panustama.

Loomulikult tõusetub üles probleem, et kes teeb ära töötaja tegemata töö ja kes maksab kinni täiendavad puhkepäevad, nimetame neid siis kuidas iganes? Oleme ausad- kui töötaja endale vaba päeva väga tahab, siis hoolimata tööandjast, ta selle endale ka „kombineerib“ ja tööl teda niikuinii ei ole. Vahe on aga selles, et „kombineerija“ teeb tööd täpselt niipalju, kui temalt nõutakse või natukene vähem, aga legaalset tervisepäeva kasutava töötaja motivatsioon on suurem ja ta ei jäta enne tööpäeva lõppu haamrit õhku rippuma ja viimast naela seina löömata. Seda polegi nii vähe. Ettevõtjatel on võimalused erinevad- kas anda töötajale sobival ajal tasustatud või tasustamata tervisepäevi. Aga isegi, kui tervisepäevad on tasustamata ja nende väljavõtmine on töötaja vaba valik, omab see tööandja teiste tööandjate ees värbamiseelist.

Miks mitte katsetada ja taastada tervisepäevade või taastumispäevade sisseviimine vastavalt ettevõtte võimalustele? Etteruttavalt olgu kohe ära öeldud, et allakirjutanu arvates ei ole selleks vaja mingisugust riigipoolset regulatsiooni- küll aja jooksul turg paneb kõik paika. Nii, nagu töötajad, on ka tööandjad ühisel tööturul osalised ja parimad saavad konkurentsieelise.